Torgu Kuningriigi päevast

Laupäeval, 21. Septembril, tähistatasime Laadla seltsimajas Torgu Kuningriigi päeva. Ajalooliselt jagunes kuningriigi sünd ajavahemikule juulist 1992.a. (mil Torgu valla alad de jure Eesti Vabariigi territooriumist välja arvati, andes tõuke kuningriigi loomiseks), kuni 28. novembrini 1992.a. (mil krooniti kuningas Kirill I).  Nii ongi meil kuninga kroonimispäev täpselt paigas, kuid kuningriigi aastapäeva tähistame kokkuleppeliselt septembri keskpaigale järgneval laupäeval.

Idee Torgu Kuningriigist sündis kohaliku elu eestvedajal Leevi Hängil, kui protest. See oli sekkumine olukorda, kus Taga-Sõrve maa ja rahvas taasiseseisvunud Eesti bürokraatia poolt ära unustati. Taoline enneolematu kurioosum tähendas siinsele rahvale ilmajäämist konstitutsioonilistest kodanikuõigustest, eelkõige aga õigusest korraldada oma elu kohaliku omavalitsemise printsiipide kohaselt. Toona aitas kuningriigi väljakuulutamine kiirendada ebanormaalse olukorra kaotamist ja omavalitsuse taastamist. Nüüd, 21 aastat hiljem, on tänu pikaajalisele olematule regionaalpoliitikale samasse olukorda sattumas pea kõik Eesti ääremaad. Õigusvaakumi asemel on need nüüd unustatud majanduslike ja elukondlike olude vaakumisse. Loomulikult sunnib inimesi maalt lahkuma olukord, kus – piltlikult öeldes – nende inimõigused kahanevad võrdeliselt nende elukoha kaugusega nn „tõmbekeskustest”. Üha enam on aga kuulda sarkastilisest kavast, et tehtud vigade parandamise asemel need vead hoopis uue haldusreformi kaudu põlistada, kaotades sisuliselt kohaliku omavalitsemise printsiibi.

Väide, nagu oleks sellisele teele asumine kaasaminek maailma loomulike arengutega, on küüniline ja nihilistlik. Just vastuseis taolistele „loomulikele arengutele” on me põhiseaduse preambulis fikseeritud kogu Eesti riigi olemasolu mõtte ja eesmärgina. Just seepärast, et ilma rahvusriigi kaitse alla võtmiseta tähendanuks „loomulikud arengud” Eesti keele, kultuuri ja rahvuse kadumist. Kuni me rahvusena pole neist idealistlikest eesmärkidest ühiselt ja teadlikult loobunud, ei saa keegi väita, nagu oleks me riigile majandusefektiivsus nüüd olulisem, kui oma kultuuri säilitamine. Pelgalt majandusliku efektiivsuse vaatevinklist on ju Eesti taoline mikroriik tervikuna mõttetu. Eesti kultuuri säilitamiseks on see siiski asendamatu. Ja meie kultuur ei ole juuripidi mitte kõigi läänelike linnadega äravahetamiseni sarnases ja majanduslikult nii efektiivses suurlinnas, vaid justnimelt meie ääremaadel.

Et mis-asi see säilitamist vajav kultuur on? Selle on väga tabavalt sõnastanud Hando Runnel: "Täna on kultuur paljude arust mingi vaimne toodang, mida kirjanikud, näitlejad ja kuntsnikud  siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele pakuvad. Ei ole. Meie kultuur on kõigepealt meie kodu; on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal omas kodus on".
Eesti maa- ja rannarahva kultuur ongi alati olnud kodu- ja perekeskne, oma elukohale, oma loodusümbrusele ja nendega seotud toimingutele keskenduv. Vastav traditsioon, oskusteave ning kohapärimus ongi see, mida põliskultuurina põlvest põlve edasi on kantud, mis on inimestele „oma” tunde loonud ning elule mõtte ja väärtuse andnud. Justnimelt selline kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne loob põliskultuurilist eneseteadvust me täiskasvanuile ja lastele.
Migrandil sellist omanikutunnet muidugi olla ei saa. Aga see kaoks ka pererahval, kui võõrad hakkaksid nende kodus kamandama, kuis elu sättida, mida õigeks pidada jne. On loogiline, et igas rahvusriigis jõuti omavalitsusteni mitte ainult riigi-rahva terviku tasemel, vaid ka iga maakoha-kohalike tasemel. Ainult seekaudu saavadki kohalikud elanikud kohalikust kultuurist lähtudes kohaliku elukorralduse üle otsustada.

Meie ühise Eesti riigi pealisülesande valguses on iga kohaliku omavalitsuse põhieesmärk hoida oma kodukohast ning traditsioonidest hoolivas, vabas ja vastutusvõimelises kodanikus alal just sedasama omanikutunnet, mis on igasuguse rahvuskultuuri ja rahvusriikluse alus. Autonoomia muudab siin isegi eksimuse osaks vabast eneseteostusest ja vastutusest. Ilmeksimatu ja vastutusest vaba saaks ju olla vaid võõraste käskude täitja. Kui meil omavalitsuse või riigi tasemel tõesti vigu tehakse, siis ei poe kodukohta armastav inimene seinaprakku varju, vaid saab vigu parandada aktiivse sekkumisega. Ka valimistel oma otsuste tegemisega, vajadusel kasvõi ise kandideerides. Meie kohalike omavalitsuste kaotamine (mida hiigelvaldade loomine ju tegelikult tähendaks) kaotaks ära ka sellise sekkumisvõimaluse. See viiks rahvast veelgi enam omanikutunde kadumise ja käegalöömiseni, oma põliskodudest väljarändamiseni, juurte kärbumise ja rahvuskultuuri mandumise poole. Sest võõras kõis, see – teadagi – las lohiseb...

Nagu 21 aastat tagasi, ei taheta ka täna Taga-Sõrves mitte lihtsalt viriseda. Püüame ka nüüd hädadega hakkama saamiseks midagi välja mõelda ning ette võtta. Kuningriigi päeval käis arutelu Taga-Sõrve mineviku, oleviku ning tuleviku üle. Mõtlemisainest jagasid ka mitmed ettekandjad: Laine Tarvis rääkis Eesti väikesaarte ühenduse tööst, Agu Vissel kogukondlike suhtlusvõrgustike ideedest ja Võro Instituudi kogemusest, Aleksander Baumann kuningriigi filmikroonikast. Koduse õhkkonnaga kohvilauda rikastasid kõik kohaletulnud oma kaasavõetuga. Kohal käis kokku 31 inimest, ehk kümnendik kogu meie valla elanikkonnast.

Mida tulevik ka ei tooks, kuningriik on olemas ja vajadusel taas valmis oma esialgseid ülesandeid täitma.

Kaupo Vipp, Torgu Kuningriigi vardja
(Lisainfot Torgu Kuningriigi loo kohta leiab vikipediast)