Torgu Kuningriik

Koht olemiseks.
 
PealehtCalendarKKKOtsiLiikmete nimekiriKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Rannarahva tegemistest- kalandus

Go down 
AutorTeade
Lilleke19

avatar

Postituste arv : 42
Join date : 27/10/2009
Age : 58
Asukoht : Wabboja talu, Ohessaare

PostitaminePealkiri: Rannarahva tegemistest- kalandus   Püh Dets 13, 2009 1:07 pm

Kalastusest
1) Kalapüük on rannarahva tähtsamaid tööalu ja elu ülalpeo allikaid. Sellepärast on huvitav ülesanne jälgida neid kombeid ja viise, mis ühenduses mainitud tegevusega oli juba vanemail ajul ning säilinud osalt veel täninigi. Vaatlemist algame püüniste valmistamisega. - Kalavõrke hakati kuduma harilikult laupäeval ehk neljapäeval. Rahvasuu ütles: "Laupäeval saab loodud". Neljapäeval ja laupäeval on rahvasuus iseärasuseks, et neid peetakse ka õnnestumise ja pulmade eel kosjapäevadeks. Seevastu aga ei tohtinud tööd alata kunagi reedel ega esmaspäeval. Lõng, millest võrku kujuti, pidi tingimata oma nuureti keeratud. Kudumine sündis ui ja kutsikaga. Ui ümber mähiti lõng ja kutsikaga punuti silmi. Need tööriistad pidid olema mõlemad valmistatud pajujuurikast.
Võrgud olid kalameestel enamasti kahte liiki: mutid ja perud. Esimesed olid omakorda veel kahesugused: liht- ja kimumutid. Lihtmutil olid alumise ääre küljes väikesed kotikesed, milledes olid lassipeksmise ehk mipsmekivid. Kotikesed olid järjestatud: kaks vanast seelikust ja üks vanast püksiriidest. Kimumu1lideks nimetati neid mutte, milledele oli kotikeste asemel alumise ääre küljes kimud. Iga kimu kohal oli ülemise ääre külge seotud üleval männikoorest valmistatud käba, mis kuuse koorega seoti seelise külge. Kui mutt viimaks valmis oli, siis suitsetati teda kadakasuitsuga. Merelesõidu puhul korrati suitsetamist. Perumõrda köeti samuti kui muttigi, aga sääl valmistati suurem osa pajuvitstest. Peru vitsad tulid muretseda vanal kuul. Enne tuppa viimist pidid vitsad kolm päeva väljas kuivama, ladvad suunatud seejuures lõunasse. Seejärele toodi nad tuppa ja asetati kerese kohale kuivama. Lõikamiseks võis peruvitsu võtta ainult neljapäeval; samal päeval pidi ka koolutamine sündima. Kui peru valmis oli, suitsetati see niisama kui muttki.
Enne merele minekut vaatas pereisa kõik püünised hoolega läbi. Selle toimingu ajal ei tohtinud naisi toas olla. Juhtus aga, et naine tuppa tuli, aeti ta tagurpidi uuesti välja. Uute püünistega esimest korda merele minnes võisid kaasa tulla ainult pereisa esimene poeg ja sulane. Võrgud kanti kõik seljas mere äärde. Kui teel tuli vastu siga või meesterahvas, oli see ennustuseks, et saak uute püünistega on rikkalik. Naine ja jänes olid teel aga ebaõnnestumise tunnuseks. Enne merele minekut riputati püünistele soola. Püügilt tagasi tulles pandi võrgud postide otsa kuivama. Nende alt ei tohtinud siis keegi läbi pugeda. Kui seda juhtuski, pidi pugeja tuldud teed tagurpidi tagasi minema. Mõrd asetati kuivama, ots vastu tuult, aga mutt põigeti tuule suunale: nii pidi tuul mõjutama kaladel püünistesse minekut.
Muti merre asetamiseks olid vajalisteks riistadeks ode, millega mutt jää alla aeti, kook, millega otsiti odet, kui see juhtus jää alla kaduma, hark, millega odet jää all edasi lükati (see oli valmistatud kadakapuust, mille ots lohistatud ja selle ümber kasepuust võru), puust labidas, millega jäätükke august välja loobiti. Labidas valmistati viherpuust, kuna vars kukerpuust.
Sügisel, kui merele tõmbunud juba kerge jääkord, mindi peksujääle. See tähendab: mindi jää alt kalu otsima. Nähti jää all mõnda kala, löödi tugevasti kala pää kohta selleks valmistatud nuiaga, mida nimetati põrunuiaks. Põrutusest kala uimastus ja jäi liikumatult seisma. Seejärele tehti jäässe auk ja kala võeti välja.
Väga sagedasti käidi ka toskamas. Nii nimetati püüki öösel tule valgel, mis toimus ahingu ehk västriga. Paadiga sõideti merele; valgustuseks tehti tuli paadi ninna, millel oli nimeks patsai. Kui kalad kogunesid tule ümber, püüti nad ahinguga.
Kui uut paati ehitati, pidi paadi materjal olema maha raiutud vastaval ajal. Okaspuud raiuti vanas kuus ja lehtpuud noores kuus. Kui paadilauad valmis ja kuivad olid, siis otsiti laudadest parim välja ja saeti ka tükkideks, see pidi olema nagu ohver paadi eest, et ta tulevikus truult oma peremeest kanna(ta)ks. Paadi valmistamise tööd ei võinud niisamuti kui ka püüniste tegemist kunagi alata reedel ega esmaspäeval. Reedel nurjuvat töö sellepärast, et see olevat Kristuse surmapäev, ja esmaspäeval, et see esimene tööpäev nädalas.
Kui paat valmis ja taga esimest korda merele mindi, siis ristiti ta enne sõitu. Ristimiseks tarvitati viina; viinaga pritsiti paat sees- ja väljaspoolt. Kui ristitud paadiga merele mindi, siis arvati, et see ei minevat tormis ega mereneelus kunagi katki ega ümber.
Kui paat vanaks jäi, siis ei põletatud paadi jäänuseid, vaid paat tõmmati kaldale, ja seisis sääl, kuni tuul ja vesi ta lõpetasid. Vana paadi jäänuseid peeti pühaks ja nende tarvitamine põletispuuna toovat majja õnnetust.
Rahvasõna: kui meri õnnistab, siis maa ei õnnista. Tähendus: kui kalamehel kevadel hää kalasaak, siis põllumehel kevadine külv ei anna hääd lõikust.
2) Juba kalapüüniste valmistamisel tuli kalureil täita mitmeid juhiseid, et üldse saada tolleaegse arvamuse põhjal mingi püünisega kalu. - Kalapüüniste kudumist alustati ikka noorel kuul, harilikult hommikupoolel ööl, mil taevas oli selge ja hästi tähis, või noorkuu pühapäeval kirikuteenistuse ajal. Paha ilmaga, mil lund või vihma sadas, ei alustatud üldse püünise kudumist. Kui püünise kudumise esimesel päeval oli esimeseks külaliseks inimene, keda tunti ümbruskonnas kurja silmaga isikuna, siis visati see algatus kohe ahju ja põletati, sest poltharaka (nii nimetati halva sõnaga ja kurja silmaga inimesi) vaade pidi võtma püüniselt kalaõnne. Hea meelega võeti vastu aga külalist, keda tunti heasüdamlikuna ja ausana inimesena ja kelle ettevõtted ja toimingud õnnestusid hästi. Niisugune külaline pidi tooma ka püünisele õnne. Püünise esimest külastajat (s.o. külalist, kes tuli esimesena püünise algatuspäeval) nimetati "nooriku" külaliseks.
Võrkude ja nootade algatusi võeti sageli kaasa, minnes lauale või ka harilikule kirikuteenistusele. Kirikus hoiti neid põues, ja õpetaja rahvast õnnistades õnnistas ka algatusi. Kirikus õnnistatud püüniseil pidi olema hää kalaõnn, ja nad pidid kaitstud olema halva sõna ja kurja silma eest. Et kalapüünised tõesti hästi püüaks kalu, siis suitsutati neid. Suitsutamismaterjaliks katsuti näkkida, s.o. lõigata narmaid, niidikesi ja aina otsi mõne teise mehe püüniseilt. Nendega suitsutati omi püüniseid. See viis pidi andma suitsutatud püüniseile kalaõnne, näkituilt aga võtma selle.
Püügi-hooaja eel hoiti püüniseid rehetoas või saunas partel kinniseis nõudes, et takistada kurja silma ja halva sõna ligipääsemist.
Kui talvel mindi esimest korda merele, siis paluti püüniste koti juures jumalalt õnnistust püügiks, riputati soola püüniseile ja tehti käega ristimärgid kotile. See oli selleks, et kuri silm ega sõna püünistele ei hakkaks. Esimesel talvisel püügipäeval mindi hästi varakult merele, et mitte kohata kadedaid ja pahasoovivaid inimesi. Järgnevail päivil ei olnud see enam nii tähtis. Kuid siiski, kui püügile minnes tuli vastu inimene, keda tunti kurja silmaga ja paha sõnaga isikuna, pöörduti tagasi koju ja mindi uuesti või halvimal juhul jäädi koguni koju, ei mindud tol päeval üldse merele.
Hooaja algusel saadud esimene kala visati sageli tagasi merre. Too viis pidi tooma kalaõnne. Kui hooaja algusel esimesena kalana saadi särg või siig, siis kalurite arvates polnud loota kalarikast hooaega. Kui aga esimeseks kalaks oli latikas, siis oli oodata kalarikast hooaega. Latikat nimetatakse praegugi kala emaks ja mõnelpool öeldakse, latikas olla kala keskel.
Kui kalur tuli tagasi esimeselt hooaja püügiretkelt, siis visati temale vett kaela. See viis pidi õnnistama kalurit ja andma temale kalaõnne.
Peale jääminekut mindi kohe noodale. Juhtus noodapaadi merreajamisel selle all olema konn, siis võeti see ja põletati kaluritest või viidi nõia kätte, sest vastasel korral ei püüdvat see noot kalu, vaid ainult konni ja muud prahti. Kui noodale minnes vastu tuli mõni naine, siis peeti seda halvaks tunnuseks ja sageli pöörduti sellepärast tagasi koju. Kui noodaga ei saadud kalu, siis peeti seda nõidumiseks. Kõige esiti langes kahtlus nõidumises mõne teise vaenulise noodaseltsi kipperile. Kuri nõidus arvati kaduvat, kui vastast kipperit sai mingil viisil veristada või püüda noodast mõni konn ja põletada see või viia nõiale. Nõidus arvati ka kaduvat, kui sai lõigata vastase noodalt käba. See tuli põletada ja tuhk puistata noodale, ühtlasi oli võetud kalaõnn vastasnoodaseltsilt.

3) Kalade olemasolu teatasid kalurile mere kohal lendavad kajakad ja kullid.
Kaluri esimestest püünistest olid noodad ja mõrrad. Neid valmistati linast ja kanepist. Püüniseid valmistati noores kuus, sest kogu loodus muutus sel ajal elavamaks, ja nii arvati, et kalagi rohkem liigub, ning sellega loodeti hääd saaki. Uued püünised kasteti tahma ja vee segusse, mille läbi püünis omas tumedama värvuse, ning muutus vees kalale nägematuks.
Püüdmisel heitis püünised merde alati üks teatav mees kalureist. Sellega loodeti kindlasti hääd kalasaaki. Püüniste merde heitjaks valiti vanem mees kalureist.
Tihti juhtub kaluril, et ta tühjade kätega merelt tagasi tuleb. Säälsamas on aga kõrvalt naaber hää kalasaagiga kokku puutunud. Oldi naabriga halvas vahekorras, siis oli ju paras aeg naabrit veidi kiusata. Naabri püüniste suudmeisse asetati mitmesuguseid
hirmutisi või lasti kuusk kivi otsa seotult püüniste suhu, mis lainetel loksudes kalad eemale hirmutas.
Leidis kalur oma püünistest konna, siis arvati kindlasti, et keegi kuri inimene oma vandesõnadega püüniseid ja ühtlasi ka püüniste omanikud õnnetuiks teha tahtis. Niisuguste vandesõnade mõju alt vabanemiseks suitsetati püüniseid. Sääraseid juhtumeid tuleb ka praegugi veel ette. Tihti löödi ka vaiu merepõhja, mille külge löödi naelad ning kuhu siis vihaaluse püünised kinni jäid ja purunesid. Seda toimingut loevad kalurid kõige alatumaks. Tihti lasksid vihavaenulised kalurid üksteise paate lahti. Karistuseks selle vastu oli kalureil omakohus (rusikaõigus). Kalapüügi õnne toodi naabrilt kalasoomuste näol, mida viimase paadis küllaldaselt leidus.
Kalurite tavalise kombe järel enne paati astumist öeldi järgmised sõnad: "Anna Jumal merest!" Kalu püüti puhastada elusalt. Keedeti merevees, mis andis kalale hää maitse. Kala söömisel oli kaluril järgmine juhtlause: "Saba saajale, pää püüdjale, keha külalisele!" Kala söödi näppude vahel (ilma noa ja kahvlita, kui neid siis sel ajal oligi).
Kalamehe kõige kallimaks varaks oli ja on praegugi paat. Paadi valmistamiseks tarvitati männi- ja haavapuud, päämiselt puu tüvepoolsemat osa. Paati hakati valmistama ja püüti ka lõpetada 13-dal kuupäeval või reedesel päeval. Neis päevades sündis ka paadi vettelaskmine. Enne paadi mere äärde toomist visati öösel puid teele, kust paat läbi veeti. Enne vette laskmist löödi viinapudel vastu paadi nina katki, sest siis ei tulevat paadis ette joomisi ega sellega ühes käivaid õnnetusi. Esimese proovisõidu uue paadiga tegid vanemad kalurid.
Merel ennustasid kalurid tormi pilvede, päikese, merevee ja veekeeriste järel. - Ilmus kusagil taevaservale must järsk pilvemügarik, mille esiots kiiresti keerles, võis peagi torm alata. Vajus päike õhtul pilve varjus looja, ennustati järgmisel päeval tormist ilma. Kattus merevesi erilise rohelise korraga (mida kalurid vee õitsemiseks nimetavad), ennustati tormi. Tekkisid merevees erilised sumbutavad paugud, mida tekitab veest eralduv mingisugune gaas, ennustab kalur jällegi tormist.
Meres uppunuid (surnuid) matnud kalurid surnuaia taha, sest uppunu ei väärivat hariliku surnuga koos puhkamist.
Kui merel kalasaak hea oli, siis visati mõned kalad tagasi merde ja loeti issameie palvet. Kalad visati merde tagasi veevaimu meelitamiseks.
Kui merele minnes tuli esimesena vastu vana naine, siis sülitati kolm korda üle vasaku õla. Vana naise vastutulek ennustas kalureile kohe halba saaki. Selle vältimiseks sülitati siis kolm korda.
4) Hilisemal ajal kohalikus murdes ei tunta kalureil eri nimetusi, kõiki kutsutakse lihtsalt kalameesteks. Kuid varem, jutustaja isa-isa ajal, on tarvitatud küll mitmesuguseid nimetusi, neid aga umbes praeguste perekonnanimede tähenduses. Jutustaja mäletab, et tema isa-isat kutsutud "Vanaks Segaduseks", vist küll sellepärast, et viimane hakkajana mehena oli suutnud muretseda endale mitmekesiseid kalastusvälju.
Harilikult kalastati kohalikes vetes, kui aga need juhtusid olema kalavaesed, mindi kalale võõrsile. Võõrsil elati peamiselt teiste kalurite juures ehk kaldale ehitatud kalamajades. Viimaste puudumisel löödi üles lihtne telk, kus veedeti ööd. Kohati olid mõisa poolt ehitatud nn. hiiumajad, kus vähese tasu eest võis viibida kogu kalastushooaja. Sellised majad olid sisustatud õige algeliselt. Seinte ääres olid lavad magamiseks, tihti kahekordsed; keset tuba oli suur söögilaud, pinkidega ümber, ja nurgas suur, tihti korstnata ahi.
Tähtsam püüdmisviis ja tähtsam püügiriist juba vanast ajast saadik oli noot ja noodaga püüdmine. Minnes püüdma noodaga moodustati alati nn. püügiselts, milline koosnes harilikult 12-15 mehest, harukorril isegi kahestkümnest, sellest suuremaid jutustaja ei mäleta. Seltsi juhiks valiti nooda pära ja paadi omanik kippar, kelle korraldusi kõik teised noodalised täitma pidid; selle haigestumisel juhtis püügiseltsi vanim püüdjaist. Noodaseltsid olid enamasti püsivad, sest igal seltsiliikmel oli ju osa noodas. Seltside moodustamise algust pole teada; kalurite arvates on see komme sama vana kui noot, sest üksikul kaluril nooda muretsemine on raske. Noodaga püüti peamiselt suvel, kuid ka talvel, eriti tindi hooajal; siis veedeti isegi ööd jääl, laudadest kokkupandavais onnes. Saak jagati võrdselt noodaliste vahel, ainult kippar sai kaks osa.
Et noodaga püüdmisel pea alati tuli viibida vees, pidi kaluril olema ka vastav veekindel rõivastis. Tähtsama osa kaluri rõivastisest moodustasid sukad, millised olid mõnikord ühest riidetükist veekindla pükstega; alles hilisemal ajal tarvitatakse veesaapaid. Vihmaga kanti veekindlat kuube ühes samasuguse mütsi - tvestrikuga.
Hää rõivastise kõrval pidi hääl kaluril olema ka hääd püüked; erilist rõhku pandi võrkudele. Võrgud koeti kodus ja omakedratud linasest ehk kanepilõngast. Võrgu kudumist alustati alati noores kuus, sest noores kuus alustatud võrgud omavat hää kalaõnne. Võrkude valmistamisel, nimelt loomisel, lahkusid kõik naised, sest usuti, et võrgud, millised loodud naiste juuresolekul, rebenevad ja mädanevad kiiremini. Uut võrku ei alustatud kunagi teisipäeval ega reedel, neil päevil ei alustatud ka muid uusi töid; jutustaja mäletab, et mõned ei käinud neil päevil isegi kalal. Võrgu kudumiseks keriti lõng nn, uile, milline valmistatud harilikult puust, aga ka luust. Viimased olid eriti peenelt välja töötatud, tihti kalakujulised; sagedamini esines lihtne ui. Võrgu silmade suuruse määramiseks tarvitati soovitavat kalajämedust puust pulka, nn. kalandit. Võrgu kinnihoidjaiks oli võrgu hark ühes kutsikaga. Võrgu hark oli lihtne, puust valmistatud kaheharuline hark, milline kinnitati pingile, millel istus võrgu kuduja. Võrguhargina kasutati tihti loomasarvi. Kutsikas oli lihtne puupulk, milline pisteti võrgu silmadest läbi võrgu sirgushoidmiseks. Lõng katkestati sõrmnoaga (väikene puss, millel peas sõrmejämedune auk kinnihoidmiseks). Sõrmnoa puudumisel katkestati lõng hariliku liigesnoaga. Võrgu kudumisel tarvitati ühe- ja kahekordseid sõlmi, eelistatum oli viimane lihtsuse ja vastupidavuse tõttu. Üksikud nooda osad ühendati jämamise teel. Jämatud võrgul jäi jätku kohta topeltsilmadega riba. Jämamist tarvitati harilikult nooda ehitamisel, kuna selle tiivad ehk reied koostati eri osist. Noota ja ka muid võrke hoidsid vee pääl käbid, vanemal ajal kase- ja männikoorest, nüüd korgist. Võrgul all ääres olid kivid, milliseid kutsuti vahel ka kotusteks. Nooda reite otstes olid nn. vaalupuud, nende külge kinnitati reite äärtest tulevad köied, samuti ka noodavedamise nöörid.


Räimepüüdjad mõrda nõudmas.

Enne püügile minekut sebiti võrgud. Sebimisel asetati pära esimesena paati ja sellele reied nii, et kaldale jääva otsa nöörid jäid teisele reiele. Püüdmisel nimetati noodaga piiratavat ala loom a-maaks, kaldale tõmbamist suistamiseks ja saaki loomaks. Avamerel suistati saak teise paati. Suvel toimus nooda vedamine käsitsi, talvel aga jääle asetatud hoovadega. Tulles püügilt asetati võrgud juhtmesse kuivama. Juhtmeiks nimetati maasse löödud harke, millistele asetati võrgud. Kuivanud ehk pool-kuivad võrgud asetati tuppa pahla, s.t. puule rippuma, käbid ja kivid allapoole.

Kolme mõrraga liik.

Teiseks tähtsamaks kalastusabinõuks oli mutt - peenikesest lõngast võrk korkide ja kividega äärtes. Mutte oli igal kaluril mitu, kuna need olid nootadest võrdlemisi palju odavamad ja käsitamisel ei nõudnud suurt jõudu. Muttidega püüti kogu aasta. Talvel raiuti jäässe augud; mutt lasti merre suurest lassi-august, jää all edasiajamiseks olid teised, nn. udjaajamis-augud. Mutid lasti merre harilikult õhtul, nõudmas käidi hommikul. Üldine arvamine, "kui esimeses nõutavas mutis oli rohkesti kalu, ei olnud suurt saaki loota teistest", ei pidavat jutustaja arvates paika, sest mutid asusid võrdlemisi tihti, ja kui ühes oli kalu, ega siis teinegi saanud olla tühi. Mutte harilikult kauaks merre ei jäetud, kuna need täitusid kiiresti mererohuga.


Tähtsamaks võrkpüüseks eelnimetatute kõrval oli mõrd. Mõrdu ühes kõrvalabinõudega, näit. vesiaia, koplite ja käärudega, nimetati liigiks. Liigid sisaldasid kuni kolm mõrda. Mõrdu nimetati kalade järele, mille püüdmiseks nad valmistati, näit. räime-, vimma-, tindi- jne. mõrdadeks. Siigade püüdmiseks ehitati kalda lähedale võrgust siiakäärad. Siig, tulles kalda äärt mööda, eksis käärus seni, kuni jõudis lõpuks umbsoppi, kust kalur ta notaga tõstis välja.

Õnged selisel.

Võrkpüüniste kõrval püüti kalu veel unnade ja õngedega. Unnadega püüti peamiselt hauge, seda peaaegu kogu aasta, kuna õngedega püüti ainult suvel. Õng koosnes peanöörist, selisest; sellele kinnitati lipsudega ninased. Ninaseid valmistati varemalt kodus, nüüd tarvitatakse vabriku ninaseid. Söödaks tarvitati usse, viidikaid, tihti ka kalatükke.
Eelnimetatud püüdmisviiside kõrval püüti veel noorejää ajal nn. käsikalu ja käidi tulukest ajamas. Tulukest ajamas käidi soojadel õhtutel paadiga, mille ninas oleva tule kumale kogunesid kalad paadi ümber, kust neid kergelt võis tabada ahinguga. Nüüd on ahinguga püük juba 10 aastat keelatud.

Püüste asukoht maamärkide järgi. Püüste asukoha märkimiseks tarvitati lippe. Lipud ehk lobid kinnitati nööriga püüste külge, vee pääl hoidmiseks olid lippude keppidele kinnitatud korgid. Talvel tarvitatavaid pika varrega lippe nimetati ka virredeks. Lippude kõrval oli igal kaluril oma õuemärk. Jutustaja põliseks õuemärgiks on kaks kalasaba. Lastes võrgud merre, määrati kindlaks maamärgid. Maamärkidelt tulevad sihid lõikusid püüste asukohta täisnurga all.

Õuemärk.

Põhjavajunud võrke püüti päästa konksudega varustatud raudpoldi, tragi abil. Enamasti õnnestus ka see, sest võrgud kinnitati põhja ankrute või vaiade abil, ja nii oli neil paigalt liikumine võimatu. Käiade noota (mutti) peletamiseks tarvitati mütta, õngede otsast võetavate kalade paigutamiseks aami ja tuura, talvel augu raiumiseks jäässe. Püütud kalad müüdi värskelt edasi kohalikele kalaostjaile.
Kalastada võis: talvel kõigis paigus, ainult mitte teise kaubamehe käes tarvitusel olevas augus; suvel - mõrdadega püüdmiseks renditi mõisalt või linnalt loomamaa. Õngedega võis püüda igal pool, kus omaniku märke juures polnud.
Kuritarvitusi põliste kalurite seas esines õige harva. Kala- ja püüniste vargaiks osutusid harilikult kuivamaa mehed. Tabades varga teolt mõisteti ta üle tihti oma- ehk nn. linsikohut. Jutustaja teab juhtumust, kus teolt tabatud suurimat kalavarast L-i tahetud karistada uputamisega. Varga elupäästjaks osutunud tõusutuul, mille mõjul jää kalurite lähedal murdunud. Nüüd asutud rutuga püüste päästmisele ja L. pääsenud seekord terve nahaga.
Kaluri varustust, eriti paati, peeti pühaks. Rikkus keegi kalur meelega paati või mõnd püüst, langes ta kõikide põlguse alla ja heideti kalurite perest.
5) Vanasti püüti siin merest (iseäranis räimi) võrkudega ja äärenootadega; suuremaid kalu nagu nüüdki muttide ja löötidega ja ka õngedega.
Nootadega püügiks ühinesid umbes 20 isikut üheks ühinguks ja moodustasid nii ühe noodaseltsi. Üks neist isikuist oli noodaseltsi kippariks, kellel oli umbes kolme sülla pikkune paat, kuhu noodad sisse mahtusid, ja nooda pära, mis on paari sülla (või veel pikem) võrgu moodi kujutud kott, millel üks ots lahti ja teine kinni. Lahtise otsa ehk suu külge jämati kahele poole äärde noodad, mis nii kaks nooda tiiva moodustasid, mille keskkohaks oli pära. Igal seltsi liikmel oli kaks tükki noota; üks uuem ja teine vanem, kumbki 5-6 sülla pikkune. Peale selle oli igal liikmel 25-30 sülda jämedat köit või trossi. Paat oli tollipaksustest männa lauust tehtud ja kõvasti ära tõrvatud. Pääle selle oli kipperil veel üks väike paat, millega kipper käis pära juures nooti või pära lahti päästmas, kui need kivi taha kinni jäid.
Niipea kui kevadel meri jääst vabanes, viidi noodad mere äärde kokku ja jämati pära külge ja üksteise otsa, uuemad pära poole ja vanemad enam tiiva otste poole. Tiiva viimase nooda otsa külge seoti umbes kolme tolli jämedune ja nooda laiuse pikkune puu, mis nooda laiali hoidis. Seda puud nimetati vaaluks.Kumbki vaalu külge seoti köied, milledest noota nii kaua veeti, kui vaalud kätte saadi. Siis veeti noodast edasi. Kui arvati juba võivat merele minna, siis kanti noodad suurde paati nii, et ühe vaalu köied kõige alla jäid, siis selle tiiva noodad, siis pära, teise tiiva noodad ja köied. Pealmise tiiva köie ots jäeti mäele, mida muist inimesi hoidma jäid. Teise tiiva inimesed ehk noodalised läksid paati, et kaugemale merele sõuda ja noota merre heita. Nüüd visati kõige enne pealmised köied sisse ja sõuti nii kaugele kui köied ulatasid, siis hakati noota sisse heitma ja tehti kaunis suur poolringi-sarnane käär, mille keskkohta nooda pära jäi. Siishakati teiselt poolt pära jälle poolringis kalda poole sõudma ja teise tiiva noota sisse heitma ja viidi teise tiiva köie ots mäele. Siis tulid noodalised paadist välja ja asuti selle köie otsa kallale. Kui kõik valmis oli, siis anti märku, et mõlemalt poolt korraga vedama hakata. Niikaua kui köisi oli, veeti mäelt, seisva maa pealt ja järkjärgult koondati mõlemaid tiivu üksteisele lähemale. Kui vaalud käes olid, pidid vedajad juba vette astuma ja käsitsi noodast vedama. Köisi veeti nn. pantidega, mis laiad nahksed vööd olid, mille esiküljes paela otsas rattamoodi pöör oli, mis köie külge kinnitati ja siis tagaspidi käies selja jõuga veeti. Nii käidi hulga maad edasi. Kes kõige kaugemal oli, see laskis viimaks lahti ja läks jälle mere poole kõige ette. Temale järgmine tegi samuti, ja nii ikka edasi. Mitu vedajat korraga lahti ei võinud lasta, siis tõmbas köis järsku tagasi ja kiskus eespoololevad vedajad mere poole pikali, enamasti aga ainult kallutas. Noodalistel olid suured pikad merisaapad jalas, mis kuni reiteni ulatasid ja milledel pastlad otsas olid. Oli ka neid vaeseid, kellel saapaid ei olnud ja need pidid siis külma vette astuma, mis õige valus oli. Aga mõnel rikkamal halva tervisega noodalisel olid koguni nahkpüksid jalas, mis kuni kaenla ulatasid. Igal noodaseltsi liikmel pidi olema üks noodaline, olgu see kas mees või naine, poiss või tüdruk. Nagu juba nimetasin, kui vaalud kätte saadi, pidid vedajad vette astuma ja käsitsi noota vedama ja ikka tiivasid üksteisele lähemale koondama, kuni üsna üksteise lähedale said ja viimaks pära kätte jõudis. Mis selkorral saagiks saadi, oli pärasse kokku kogunud. Säält puistati saak paati. Niisugust nooda merde heitmist ja aarde vedamist nimetati üheks loomaks. Vahel juhtus ka suurem saak tulema, et kõik pärasse ei mahtunud, vaid muist saaki pära suu ette nootade vahele jäi. Siis löödi nootade alumised paelad haraliste vaiadega mere põhja kinni ja tehti nõnda räimeaed, mille seest räimi aamidega paati tõsteti. Aam oli ühest otsast sirge ja tüve otsast järsu äärega puu, mille kääru ots rohkem kui jalg maad tagasi ülespoole pööras. Selle otsa sees ja sääl kohas varre sees oli puust või traadist rõngas tehtud, mille külge allapoole rippuma nooda linast kott kinnitati. Niisugust räimeaeda nimetati looma kinni panemiseks. See oli aga ka haruldane asi. Kuid juhtus, et ühe loomaga saadi 1000 või rohkem pangi räimi. Kui siis mulgid või "sõbrad" ostma tulid, siis müüdi räimed neile. Kui aga ostjaid ei tulnud, jagati saak noodaliste vahel ühetasa ära ja räimed soolati sisse. Kipper sai aga rohkem, kaks osa, ühe paatide ja teise pära ja muu eest. Tal oli peale paatide ja pära ka veel väike maja mere kalda pääl, kus vaheaegadel noodalised elasid, sõid ja magasid. Ilusa ilmaga pidid nad aga jälle platsis olema. Kui loom oli tehtud, siis tõmmati noodad jälle endist viisi paati ja mindi uuesti looma katsuma, ehk pandi paat natuke maad kaldast eemale ankrusse. Vahel puhkasid noodalised hulga aega muidu ja laulsid sääl juures kalurilaule nagu:
Tuul ja torm on tema püha,
vaga ilm toob kalaliha.

Võrkudega püügiks heitsid jälle 5-6 meest üheks ühinguks. Üks oli neist kipper, kel võrgulaev oli, mis 3-4 sülda pikk oli ja palju suurem kui noodapaat oli. Igal mehel oli 10-15 võrku, nõnda kui rikas keegi oli. Võrkudega käidi enamasti ööseti püüdmas. Enne päikese loodet pandi võrgud maha, kivistati ära, s.o. pandi kivid alla, kanti laeva ja seoti sääl üksteise otsa nõnda, et ühe mehe võrgud ühte ritta jäid, kui üks jäda taheti teha, s.o. kui ainult ühte kohta taheti kõik võrgud merde heita. Aga kui kaks jäda taheti teha, siis pandi igamehe võrgud kahte ossa üksteise järele. Kui mõnesuguste märkide järele arvata võidi, kus räimed sel korral võiksid olla, siis sõuti sinna, ja lasti võrgud sisse. Kui räimed mere põhja ligidal arvati olevat, siis kivistati võrgud raskemate kividega; kui rohkem veepinna ligidal, siis kergemate kividega. Põhjapüügi ajal pandi kumbagile jää otsa kaunis suured kivid, mis mere põhja laoti ja mis rinnakivideks nimetati. Need rinnakivid pidid võrgud paigal hoidma. Niisugusel kivil oli auk sisse puuritud ja august nöör läbi pandud, mille teine ots võrgu aina külge kinnitati. Veel teine pikem nöör oli kivi küljes”mille teine ots veepinnani ulatas. Selle küljes oli puust tehtud märk, mis hulga maad üle veepinna ulatas. Pealmise otsa küljes oli riidest tehtud väike lipp. Hommikul või kui jada nõudma hakati, võeti sellest rinnamärgist kinni ja tõmmati rinnakivi ja võrgu ots laeva. Jää keskel olid ka veel mõned väikesed märgid, mis veepinnal püsti seisid ja lobideks nimetati. Veepinna ligidast või pealmist püüki nimetati aju püügiks. Siis kivistati võrgud kergemalt, nii et võrgu käbid peaaegu veepinnani ulatasid. Siis ei pandud ka rinnakivisid jää otsa, vaid ainult kerge lobi, et võrgud võisid ka edasi liikuda. Sel korral oli üks jää ots laeva küljes kinni. Laev pandi ööseks ankrusse. Mehed sõid õhtust, suitsetasid ja ajasid juttu ja heitsid viimaks laeva põhja peale magama. Hommikul kui köitma hakkas, hakati kohe jäda laeva võtma. Kui laev randa tuli, siis kanti võrgud liiskopiga seljas mäele juhatiaeda. Juhatiaias raputati või nopiti räimed võrgust välja, võeti kivid alt ära ja pandi hunnikusse ja võrgud veeti juhatite peale kuivama, kust nad õhtul jälle maha võeti, ära kivistati ja uuesti laeva kanti jne.
Peale laeva oli kipril veel väike püügimaja, kuhu vihma ja tormi ajal võrgud ja muud asjad varjule viidi. Kipper ei saanud muud tasu kui räimed, mis võrkude laeva võtmisel ja liiskopi peale panemisel laeva põhja peale varisesid ja varideks nimetati.
Võrgupüügi ajal oli ka vähe ebausku. Nii ei tohtinud keegi, kui võrgud maas olid, neist üle astuda või hüpata. Seda arvati saagi rikkumiseks. Ka juhtus seda, et ühe mehe võrgud rohkem püüdsid kui teise. Siis teine arvas, et esimene on tema võrgud ära nõidunud.
6) Kalade võrkuajamiseks tarvitati kapsanuia moodi nuia, millel oli alt ots kausi moodi õõneks tehtud. Sellise nuiaga lüües tekkis kõva plaks, mis ehmatas kalu. Käsitsi püütakse ranna ääres. Kui jää juba veel on, siis päris kalda äärde tulevad kalad poevad jää ja liiva vahele, kus vähem ruumi, sinna isegi lapiti jää ja liiva vahele. Sellisel korral raiuti auk jäässe, sõtkuti vesi jääle. Ühes veega tulid ka kalad jääle, kust nad siis kaldale pilluti. Sellisel püüdmisel saadi kaunis suuri kalu. Käidi veel tuuraga ehk kirvega kalu raiumas. Kirvega ehk tuuraga löödi kala läbi õhukese jää uimaseks, kust ta siis välja võeti. Liivaga ja notaga käiakse nüüdki veel kalal. Nott on neljanurkne võrkkott, millel on pikk vars taga, sellega tõmmatakse veest läbi. Ahingu- ehk västrapüügil käiakse öösel kuuvalgel kui ka päeval. Ahing on enamasti viie piiga. Ahinguga raiumas käima nimetatakse ka "sossamas käima". Õng koosneb mitmestsajast ninasest, kuna unnas on harilikult kaks-kolm suurt ninast koos. Söödaks on õngedel harilikult väikesed kalad nagu kilud, räimed, viidikad. Sööt saab elusalt õnge otsa pandud. Surnud sööt ei tohi olla üle ühe päeva vana. Söötade elusalt säilitamist nimetatakse kummimiseks. Kummideks nimetatakse paadisarnaseid pealt kinniseid puunõusid, millistel on augud külgedesse ja põhja puuritud, nii et vesi neis kummides on, kus siis käiad vabalt ujuvad. Harilikult on iga üksiku õnge vahe 10 jalga. Kui vahe on kümme jalga, siis on 350 õnge; kui aga vahe on seitse jalga, siis pannakse 500 õnge. Õnged on põhjas ja ka poolvees korkidega. Kaluritel on ka pikki õngi, mis ulatavad kuni 12 kilomeetri[?!] pikkusele. Kui juhtub, et kaks sarnast õnge on risti, siis on iga kaluri kõhus, kes teise õnge välja võtab ja selle katki lõikab õnge lahtisaamiseks, võõra õnged uuesti kokku siduda. Valmis pannakse sellised pikad õnged kasti. Kasti on löödud 20 cm. pikkuste puude külge korgid, kuhu siis ninased sisse vajutatakse. Talvel pannakse õnged vispenite otsas jääaugu äärele püüdma. Kui vispen veidike liigub, siis saab püüdja kohe aru. Jõkke ehitatakse tõkkeid pajuvitstest, sisse jäetaks sellisesse tõkkesse augud, kuhu taha siis vitsmõrrad asetatakse. Nooda osad oleks: 1) pärakott, 2) nooda reis, 3) vaaluots, kust käib läbi puu, mida nimetatakse vaalupuuks. Nooda köied tehakse kanepist. Lestanootadel tiibu pole, asemel on köied, mille ümber on seotud riideräbalad ja õletuustid. Noodasaaki nimetatakse loomuks.
7) Täis-kalameheks loeti seda, kes üksinda paneb mõrravaia 6-7 jalga merepõhja. Vaiad on 28-jalalises vees 45 jalga pikad, alt kuus tolli läbimõõt. Sellist vaia üksinda merepõhja lüüa nõudis suurt osavust ning jõudu ning kes seda suutis, see tunnistati täis-kalameheks ja pidi teistele tunnistamise eest viina ostma.

Cool Enne püüniste järelvaataniist lauldud:
Uju, kala, tule, kala, Kutsu teisi suuremaid,
tule lähemalle, kutsu teisi ilusaid!
uju võrku siidisesse Siin on vaikne puhata –
öösel puhkama! tule, kala, tule puhkama!


1933/1934 a.kogutud.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
 
Rannarahva tegemistest- kalandus
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Torgu Kuningriik :: Riigielu :: Ajalootuba-
Hüppa: