Torgu Kuningriik
Would you like to react to this message? Create an account in a few clicks or log in to continue.

Torgu Kuningriik

Koht olemiseks.
 
PealehtLatest imagesOtsiRegistreeriLogi sisse

 

 Tammuna 1944

Go down 
AutorTeade
Kaupo Vipp

Kaupo Vipp


Postituste arv : 181
Join date : 09/09/2009
Age : 61
Asukoht : Türju küla, Vabuaia tn. 1

Tammuna 1944 Empty
PostitaminePealkiri: Tammuna 1944   Tammuna 1944 I_icon_minitimeLaup Veeb 11, 2012 10:20 am

KIREVAD MÄLESTUSED: Elasime Stebeli patarei lähedal
Autor: Leida Undrest
Meie Maa, Reede, 10. veebruar 2012.

Olen sünni poolest sõrulane ja mu noorpõlv ongi seotud Sõrve säärega. Paratamatult on meelde jäänud rasked sõja-aastad ja eriti 1944. aasta sügis, mis ei jätnud puudutamata ühtegi sealset perekonda. Ilmekalt iseloomustab sõrulaste käekäiku minu emapoolse vanaisa Mart Matruse saatus. Ta sündis 1884. aastal Karuste külas Lause talus. Ta ema suri sünnituse ajal, isa uppus aastakümneid hiljem.

Vanaisa oli elupõline mere- ja kalamees

Mart Matrusest sai varakult meremees. Alul sõitis ta madrusena ja hiljem tüürimehena paljudel kaubalaevadel. 1925. aastal ostis ta Sääre mõisast 12 hektarit maad, asutas Alliku talu ja hakkas püüdma angerjaid, makstes sellega oma maa eest. Vanaisa võttis mind väikese tüdrukuna sageli oma lodja peale ja käisime koos rüsapüügil.

Seoses Nõukogude baaside, sealhulgas Stebeli patarei ehitamisega 1939. aastal aeti vanaisa ühena esimestest Karuste külast ära. Kuni sakslaste tulekuni elas pere Ansekülas nn Patsi mõisas. Siis koliti tagasi Karustele, kus vanaisa jätkas angerjapüüki. Säärel teenisid sel ajal piirivalvurid, nii sakslased kui eestlased, ja nende käest sai kalade eest tubakat ja raha.

1944. aasta sügisel, see oli 23. oktoobri paiku sõitis vanaisa ühe põgenikepaadiga Rootsi. Tema kui kogenud meremees võeti kaasa paadi juhiks ning selle ülesandega sai ta hästi hakkama. Aastakümneid hiljem, pärast taasiseseisvumist rääkiski mulle üks selles paadis sõitnud mees, kui ta Saaremaad külastas: “Kui Alliku Marti poleks kaasas olnud, oleksime hukkunud!”

Rootsis tuli hakata lapsi hoidma

Minu teada oli vanaisa lahkumise põhjuseks kartus Siberisse küüditamise eest, sest 1941. aasta suvel langes palju sõrulasi punaterrori ohvriks.
Vanaisa lahkumise ajal oli minu perekonna seis väga raske, ema oli juba Saksamaale viidud, isa koos minu vennaga varjas ennast aga metsas. Palusin seetõttu vanaisa, et ta mind Rootsi kaasa võtaks. Vanaisa ütles elutargalt: “Me jääme seal kahekesi nälga: ma olen juba liialt vana, sina aga liiga noor, seetõttu tuleb sul maha jääda.”

Rootsis saadeti paljud nooremad põgenikud alul metsatööle. Vanaisale kui vanemale inimesele anti ülesandeks lapsi hoida sealsetes eestlaste peredes. Öösiti viibis ta vanadekodus. Lastega tegeleski ta kuni surmani Ulricehamnis 1954. aastal.

Aastakümneid ei ole aga Saaremaal elanud ühtegi inimest, kelle perekonnanimi oleks olnud Matrus. Et see nimi ei kaoks, otsustasid minu tütar Veera ja tütrepoeg Endre võtta endale minu vanaisa perekonnanime. Mulle aga pärandas vanaema Reet õmblusmasina, mille vanaisa oli veel enne Esimest maailmasõda Rootsist Saaremaale toonud ja mis oli tollal ainuke selline töövahend meie külas.

Karuste oli enne sõda suur küla

Minu kodutalu Karuste külas oli Piilniidi. Käisin Karuste neljaklassilise algkoolis, kus õpetajaks oli Lauri Leesi ema Hermine, keda mina tema eluajal igal aastal käisin sünnipäeva puhul õnnitlemas. 1939. aastal, kui olin kolmanda klassi õpilane, oli koolis 29 last. Sõja käigus sattus neist välismaale 13. Näiteks minu pinginaaber Miralda Oeselg (Põder) leidis elupaiga Ameerika Ühendriikides. Ainukesena elab tolleaegsetest õpilastest veel Sõrves Tammuna külas Ada Mägi (Tilts).

1939. aastal oli meie külas 48 majapidamist. Küla 1944. aasta lahingutes eriti ei kannatanud. Lõpliku hoobi andsid külale aga majades elanud vene sõjaväelased, kes algul kasutasid kütteks kõrvalhooneid ja hiljem müüsid maju ehitusmaterjalina juhuslikele soovijatele, kas või mõne pudeli viina eest. Praegu on selles külas ainult kolm suvekodu.
Minu isa Juhan Undrest oli ehitusmees, talvel oli ta kodus, suvel käis mandril ehitustöödel. 1940/41 ehitas ta koos paljude teiste sõrulastega kodukandis sõjaväebaase. Pärast sõda oli ta teetööline ja suri 1967. aastal 70-aastasena.

Ema Marie jõudis Saksamaalt tagasi alles 1945. aasta hilissügisel, sest teda koos paljude teiste nooremate sõrulastega kasutati mitu kuud Saksamaal venelaste poolt Nõukogude Liitu saadetavate sõjaliste objektide demonteerimisel. Tagasi jõudes oli ema tervis väga halb, ta oli mitu kuud peaaegu teadvuseta, kuid teda raviti oskuslikult ja tema eluiga kujunes pikaks – 101. sünnipäevast jäi tal puudu ainult nelikümmend viis päeva!
Pääsesin Saksamaale sõidust

1944. aasta oktoobri lõpuks olin jäänud Karuste külla Alliku tallu vanaema juurde oma perest üksi. Sinna tuli ajutisel ka vanaema vend koos viie lapsega ja hiljem lisandus veel üks kolmelapseline naabripere. Mõtlesime kõik ainult sellest, kuidas Saksamaale minekust pääseda. Käisime ennast isegi lähedal asuvas Stebeli patareis peitmas.

Ühel päeval jõudis saksa patrullteenistus ka meie taluni. Õnneks oli tegemist väga inimlike sõjameestega, kes, nähes meie suurt lasteperet, kellest paljud olid haiged, pealegi me kõik nutsime, lasid meid Sõrve jääda ja andsid välja kolm luba sõjapiirkonnas viibimiseks. Kahju, et neid dokumente enam säilinud ei ole, kuid sinna oli must valgel kirjutatud, et meid lubati viibida ainult ühe kilomeetri raadiuses talu piirkonnast. Hoiatati, et selle käsu vastu eksijaid koheldakse kui bandiite!

Ja siis me nii elasimegi kuni Eesti korpuse meeste külasse jõudmiseni. Toiduga oli sel ajal raske. Meid päästis see, et sakslastel oli vankritesse maha jäänud juba enne sõda konserveeritud leiba aastanumbriga 1938 ja peamiselt tänu sellele leivale elasime üle kõige raskema aja. Korpuse mehed ei soovitanud küll seda leiba tuua, arvates, et sakslastel võisid need vankrid mineeritud olla, kuid me ei pannud seda juttu tähele. Muidugi aitas meid ka see, et sakslased ei leidnud läbiotsimisel üles ühtki meie siga, kes suutsid ennast vaikselt hoida.

Tagasi üles Go down
http://picasaweb.google.com/kaupovipp
 
Tammuna 1944
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Torgu Kuningriik :: Riigielu :: Ajalootuba-
Hüppa: